Paar päeva enne laagrisse minekut üllatas Kaalepi näiteringi liikmeid e-kiri, milles kutsuti Jõgevamaale Sadala II Külateatrite päevale kogu näitlejaskonda. Üritus ise leidis aset 15.-17 augustil
2014.
Kuna olime kevadel otsustanud, et selle aasta suvel me esinema ei lähe, siis ei hakanud ma esialgu sellest teistele rääkima. Meelt muutis telefonikõne nädal aega hiljem - helistati isiklikult ja
kutsuti kasvõi üheks päevaks, kui me rohkem tõesti olla ei saa.
Otsustasime nende soovidele vastu tulla ja nende ootustele vastata näidendiga „Vargamäe mehed
Kihnut kaema“. Valisime esinemise ajaks keskmise kuupäeva – 16. august, kellaajaks 19:15.
Olime viimased, kes sel päeval lavalaudadele astusid.
Meie esinemist ohustas fakt, et augustis olid tööga hõivatud kaks olulist osatäitjat, ning nemad
kahjuks meiega koos näidelda ei saa. Aga kuna meil oli laager just lõppenud ja noortejuhid alles
siin, siis saime appi kaks tubli noort, kes lubasid meid hädast välja aidata ja rollid enda kanda
võtta. Jagasime välja tekstid ning proovid võisid alata. Järgnevalt selgus taas, et tõke on ees. Üks
tähtis uus osatäitja pidi minema kaheks nädalaks merelaagrisse kasvatajaks ning see tähendas
proove ilma temata. Kuid ka see mure leidis lahenduse - ta võttis teksti laagrisse kaasa ning
tegeles seal aktiivselt õppimisega. Osatäitja saabumisel asusime usinalt proovi tegema, sest juba
järgmine päev pidigi aset leidma Jõgevamaale sõit.
16. augustil alustasime asjade autole laadimisega juba varakult, et midagi maha ei unustaks. Paar
korda tegime veel proovi ja sõit võiski alata. Kohale jõudsime vahejuhtumiteta, kuna kaasas olid
ka kaardilugejad, kes ütlesid, kuhu sõita ja millal keerata.
Kui kohale jõudsime, selgus, et mängime teatri hoovis, mis oli natuke erinev sellest, mida meie
olime arvanud. Veidi aru pidades ja mõtteid vahetades leidsime, et pole hullu midagi - ongi
kogemus jälle juures. Jõudsime ka eelmise etenduse ära vaadata. Selleks oli Viljandi Pensionäride Ühenduse Teatristuudio lavastus „Mats Von Kartofel“. Pärast seda hakkasime rekvisiite ülesse sättima ja etenduseks valmistuma.
Publiku hulgas olid ka Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor, kes on kuulsad seriaalist Õnne 13.
Ühtlasi lavastasid nad ühisnäidendi Muumilugude ainetel, sest Muumide autor Tove Janssonil
on 100. sünniaastapäeva.
Ühesõnaga, meie etendus võis alata. Sellist vastuvõttu ja naeru, mis rahva hulgast kostis, pole meil varem olnud. See tegi kõiki julgemaks ja võttis närvi, mis oli varem meil kõigil sees, vähemaks. Eriti ajas rahvast naerma meie Jakobson, kes sattus õigel ajal õigesse kohta. Lõpuks kinkis Jakobson Teatripäevade eestvedajale lillekimbu, mis oli meil kodust kaasa võetud. Etenduse lõpus saime karika koos mündiga ja karbi, milles oli väike kingitus juhendajale. Sadala II Külateatrite päeva jäävad meenutama sõnad, mis on graveeritud karikale: On võimatu saada päriselt iseseisvaks, kui kogu aeg kedagi liialt imetleda. T. Jansson “Muumitroll”
Õhtu lõppes ühise õhtusöögiga, kus Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor tänasid meid toreda
etenduse eest. Kell oli märkamatult pool kümme saanud ning see märkis kodutee algust. Kui
Jõgevale sõites olid autos kõik vaiksed ja rahulikud, siis tagasi koju minnes oli koguaeg suminat
ja muljetamist kuulda.
Alguses arvasime, et metssead, aga lähemale jõudes selgus, et väikesed päntajalad-karupojad
ületavad neljakesi teed. Peatusime, et imetleda seda vaatepilti. Metsast väljus korraks ka karuema, kes ähvardavalt meie poole vaatas.oduteel tabas meid omamoodi tore sündmus – nägime
metsavahel teed ületamas tumedaid kujusid. Loomaaias oleme karusid küll näinud, aga sellist
vaatepilti polnud meil kellelgi varem olnud. Nüüd jätkus juttu kuni koduni ja unest polnud enam
lõhnagi, sest kodus pidid ka loomulikult kõik rääkima sellest toredast vaatepildist ja sellest toredast õhtupoolikust. Ega siis niisama ei öelda „lõpp hea, kõik hea“.
Kaalepi näiteringI KRATT juhendaja Tiina Kask
2014.
Kuna olime kevadel otsustanud, et selle aasta suvel me esinema ei lähe, siis ei hakanud ma esialgu sellest teistele rääkima. Meelt muutis telefonikõne nädal aega hiljem - helistati isiklikult ja
kutsuti kasvõi üheks päevaks, kui me rohkem tõesti olla ei saa.
Otsustasime nende soovidele vastu tulla ja nende ootustele vastata näidendiga „Vargamäe mehed
Kihnut kaema“. Valisime esinemise ajaks keskmise kuupäeva – 16. august, kellaajaks 19:15.
Olime viimased, kes sel päeval lavalaudadele astusid.
Meie esinemist ohustas fakt, et augustis olid tööga hõivatud kaks olulist osatäitjat, ning nemad
kahjuks meiega koos näidelda ei saa. Aga kuna meil oli laager just lõppenud ja noortejuhid alles
siin, siis saime appi kaks tubli noort, kes lubasid meid hädast välja aidata ja rollid enda kanda
võtta. Jagasime välja tekstid ning proovid võisid alata. Järgnevalt selgus taas, et tõke on ees. Üks
tähtis uus osatäitja pidi minema kaheks nädalaks merelaagrisse kasvatajaks ning see tähendas
proove ilma temata. Kuid ka see mure leidis lahenduse - ta võttis teksti laagrisse kaasa ning
tegeles seal aktiivselt õppimisega. Osatäitja saabumisel asusime usinalt proovi tegema, sest juba
järgmine päev pidigi aset leidma Jõgevamaale sõit.
16. augustil alustasime asjade autole laadimisega juba varakult, et midagi maha ei unustaks. Paar
korda tegime veel proovi ja sõit võiski alata. Kohale jõudsime vahejuhtumiteta, kuna kaasas olid
ka kaardilugejad, kes ütlesid, kuhu sõita ja millal keerata.
Kui kohale jõudsime, selgus, et mängime teatri hoovis, mis oli natuke erinev sellest, mida meie
olime arvanud. Veidi aru pidades ja mõtteid vahetades leidsime, et pole hullu midagi - ongi
kogemus jälle juures. Jõudsime ka eelmise etenduse ära vaadata. Selleks oli Viljandi Pensionäride Ühenduse Teatristuudio lavastus „Mats Von Kartofel“. Pärast seda hakkasime rekvisiite ülesse sättima ja etenduseks valmistuma.
Publiku hulgas olid ka Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor, kes on kuulsad seriaalist Õnne 13.
Ühtlasi lavastasid nad ühisnäidendi Muumilugude ainetel, sest Muumide autor Tove Janssonil
on 100. sünniaastapäeva.
Ühesõnaga, meie etendus võis alata. Sellist vastuvõttu ja naeru, mis rahva hulgast kostis, pole meil varem olnud. See tegi kõiki julgemaks ja võttis närvi, mis oli varem meil kõigil sees, vähemaks. Eriti ajas rahvast naerma meie Jakobson, kes sattus õigel ajal õigesse kohta. Lõpuks kinkis Jakobson Teatripäevade eestvedajale lillekimbu, mis oli meil kodust kaasa võetud. Etenduse lõpus saime karika koos mündiga ja karbi, milles oli väike kingitus juhendajale. Sadala II Külateatrite päeva jäävad meenutama sõnad, mis on graveeritud karikale: On võimatu saada päriselt iseseisvaks, kui kogu aeg kedagi liialt imetleda. T. Jansson “Muumitroll”
Õhtu lõppes ühise õhtusöögiga, kus Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor tänasid meid toreda
etenduse eest. Kell oli märkamatult pool kümme saanud ning see märkis kodutee algust. Kui
Jõgevale sõites olid autos kõik vaiksed ja rahulikud, siis tagasi koju minnes oli koguaeg suminat
ja muljetamist kuulda.
Alguses arvasime, et metssead, aga lähemale jõudes selgus, et väikesed päntajalad-karupojad
ületavad neljakesi teed. Peatusime, et imetleda seda vaatepilti. Metsast väljus korraks ka karuema, kes ähvardavalt meie poole vaatas.oduteel tabas meid omamoodi tore sündmus – nägime
metsavahel teed ületamas tumedaid kujusid. Loomaaias oleme karusid küll näinud, aga sellist
vaatepilti polnud meil kellelgi varem olnud. Nüüd jätkus juttu kuni koduni ja unest polnud enam
lõhnagi, sest kodus pidid ka loomulikult kõik rääkima sellest toredast vaatepildist ja sellest toredast õhtupoolikust. Ega siis niisama ei öelda „lõpp hea, kõik hea“.
Kaalepi näiteringI KRATT juhendaja Tiina Kask